Jaan Lattik – ajalugu

Jaan Lattik oli Lüllemäe lähistelt Mäkiste karjamõisast pärit Eesti kirjamees, kirikuõpetaja ja poliitik. Tema 140. sünniaastapäevaks valmis Rahvusarhiivis video, milles saab näha haruldasi ülesvõtteid Jaan Lattikust nii Eesti Vabariigi ministrina kui pagulases elava kirikuõpetajast kirjamehena.

JAAN LATTIK sündis uue kalendri järgi 22. oktoobril 1878.a. Karula valla Mäkiste karjamõisa rentniku Davet Lattiku ja tema abikaasa Matta Lattiku (neiupõlvenimega Ollmann) kolmanda pojana väga musikaalses ja hariduslembeses perekonnas. Tegutses 6-ndast eluaastast kodutalus karjasena. Mõnda lühemat aega õppis Madsa vallakoolis, seejärel viidi Valga elementaarkooli (1889 – 1891). Jätkas õpinguid Tartu H. Treffneri Gümnaasiumis (1893 – 1894) ja Tartu Aleksander I gümnaasiumis (1896 – 1902). Seejärel astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas 1908.a. cand theol kraadiga. Akadeemiliselt kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. 1908.a. sooritas konsistooriumieksami. Prooviaasta sooritas Peterburis Rudolf Kallase juures. Seejärel siirdus eelkõige Villem Remanni kutsel Viljandisse, kus töötas algul Viljandi Eesti Haridusseltsi Progümnaasiumi juhatajana. 1910.a. valiti Viljandi maakoguduse pastoriks ja hiljem Viljandi praostkonna praostiks. Viimase jutluse oma Viljandi kogudusele pidas 10. sept. 1944.a. Oli EV loomise juures. Üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaid, Asutava Kogu ja I – V Riigikogu liige, 1925 – 27.a. haridus- ja 1928 – 31a. välisminister, 1939 – 40.a Eesti saadik Leedus. Tuntud erakordselt hea kõnemehena. Kirjutas arvukalt usulisi ja poliitilisi artikleid, tihti varjunime all “Asutava Kogu liige”. 1944.a. põgenes ühe viimase põgenikelaevaga Rootsi. Seal tegutses pikki aastaid Södertäljes eesti koguduse õpetajana. Sooritas mitmeid reise Euroopasse ja Ameerika mandrile, kus oma jutluste ja kõnedega püüdis ülal hoida eesti vaimu.

Kirjandusse tuli gümnasisitina Jaan Kittali varjunime all ajalehe- ja kalendrijuttudega. Üldise tuntuse omandas noorsoojuttudega oma kodust Karulast: “Meie noored” (Trt. 1908, hiljem mitmed kordustrükid), “Minu kodust” (Tln. 1921), “Mets” (Tln. 1928). Jaan Lattiku juttude lähtekohaks on tema enda talupoeglikult lihtne kodu kõrvalises metsanurgas, kus räägitakse autorile koduses Karula murrakus. See teeb meile need jutud eriti soojaks ja lähedaseks. Tema teine loomeperiood langeb eksiiliaastatele. Ilmusid mitmed jutukogud ja mälestusteraamatud, jutluste kogu “Tulge vee juurde”. Esimene romaan “Teda ei ole siin” nägi ilmavalgust 1964.a. Autor oli siis 85-aastane. Jaan Lattiku vähestest luuletustest on kirikulaulu tekst “Kalla kallis isa käsi” jäänud jäädavalt meie kirikulaulu kullafondi.

Jaan Lattik suri 27. juunil 1967.a. Stockholmis ja maeti algselt Stockholmi Metsakalmistule.

22. oktoobril 2008.aaastal, oma 130. sünniaastapäeval saabus Jaan Lattik taas kodumaale.

1. novembril 2008 sängitati tema ja abikaasa Alice põrmud viimasesse puhkepaika Viljandi Vanale kalmistule

Jaan Lattik ise oma eluloost („Minu album 1960):

Minult on korduvalt küsitud, et mis näiteks oli kõige tugevam tegur või jõud, mis mind kuni vanade päevadeni kokku köitis just eesti noortega, et ma neist olen kirjutanud, neile rääkinud ning sellejuures oleme kõikide aegade ja muutuste ning ajaloo murrangute saatel ikka sõpradeks jäänud. Iga eestlane peaks tingimata näpistama endale oma kiiresti kihutavate elupäevade juurest nii veidikese aega, et ta istuks laua juurde, suleks silmad või tõmbaks ainult koomale ja vahiks igasse gloobuse nurka ning küsiks, mis saab praegusaja eesti noortest, kuhu nad lähevad, kelle omaks nad jäävad, kes neid kasvatab ja juhib meie ja meie esivanemate mälestuste juurde, ja teeks neile igas olukorras selgeks, et nad on eestlaste lapsed.

Meie pühaks kohuseks on mitte ainult suusõnaga, vaid ka kirjasõnaga hoida Eesti lippu püsti just eesti talu kohal. Ja viia noorus üle maailma tagasi sinna eestlaste põlisesse pessa – talupoja akna alla ja elutuppa ning näidata neile üle taluõue käega, vaadake, seal on Eesti mets, Eesti põld, järved ja Eesti meri.

 

Jaan Lattiku sünnikuupäevast

Päris suur segadus on Eesti ühe suurmehe Jaan Lattiku sünnikuupäevaga:

* ENE-s 1972 teda üldse ei ole. Ta ise kartis ka, et teda Stalini päike välja ei kannata ja põgenes Rootsi. ENSV ajal temast kodumaal suurt ei räägitud.

* EE (kirjastus „Valgus“ 1990): 3. XI 1878

* Eesti kirjarahva leksikon (Eesti Raamat 1995): 22. X / 10. X 1878

* Eesti kirjanike leksikon (Eesti Raamat 2000): 3. XI / 22. X 1878

* Vikipeedia eesti keeles: 3. november 1878

* Vikipeedia saksa keeles: 10. oktoober / 22. oktoober 1878

* Vikipeedia inglise keeles: 3. november (22. oktoober) 1878

Viimasel ajal pakutakse valdavalt Jaan Lattiku sünnikuupäevaks 3. novembrit 1878 (Vikipeedia eestikeelse versiooni järgi).

Väga sügavalt lõikus kõrvu, kui Karula kirikus 21. X 2011 Jaan Lattiku 133. sünniaastapäeva tähistamisel öeldi: Jaan Lattik sündis 3.novembril. Järgmisel päeval ilmunud ajalehes „Valgamaalane“ on jälle 3. november sees. Nemad võtsid andmed Vikipeediast.

Kuskil on viga sisse lipsanud. Kuskil on võetud sünnikuupäeva rehkendamise aluseks 22. X 1878 vana kalendri järgi ja nüüd see üha paljuneb nagu halb viirus…

Õige on 10. oktoober 1878 vana kalendri järgi ehk 22. oktoober 1878 uue kalendri järgi!

Vaatame, mida Jaan Lattik ise sellest asjast arvab:

Jaan Lattik. „Minu album“, Ortoprint-Toronto 1960, lk. 81:

Nüüd siis mu isa tallu. Mis ma seal räägin ja kirjutan, see on lähedane, ühine kõigile eesti taludele üle maa. Sündinud olen ma Võru kreisis – Karula kihelkonas, Karula vallas ja Mäkkiste talus. Seda olen ma ka eespool ja muis kirjadeski nimetanud. Seda kohta kutsuti ka karjamõisaks. Saksa keeles seisis rendilepingus, mida mõisnik iga kuue aasta järele pikendas, – Hoflage. Neid Hoflagesid oli Karula mõisa järele mitu ja mitu.

Mu sündimise aeg on Karula kiriku raamatus täpselt kindlaks tehtud ja käib ka tegeliku eluga ühte. Et 10. oktoobril vana kalendri järgi 1878. aastal ühel neljapäevasel päeval kell 6 õhtul ma avasin oma silmad poolpõikvile selle maailma valgusele. Tulin oma emakese südame alt, kus oli nii hea tukkuda. Ema oli imehea ja hell, toitis mind ja kasvatas nii suureks, et ruum jäi tema südame läheduses ja soojuses kitsaks. Siis palvetas, et mine nüüd, pojake – lenda pesast nagu linnulaps. Olgu sind laias maailmas ootamas, kus on nii palju vabu ruume, palju õnne ja saatku sind su ema õnnistus.

Täpne sünnikoht oli Mäkkiste talu saun. Seal põrandal puhastel õlgedel võttis mind vastu Mari nimeline naisterahvas. Saun oli siis sünnitusmaja ja Mari oli õde valges kitlis ja valge müts peas. Eks ole hea tunne mul endal, kui mõtted ja mälestused selle koha juures veidi vallatlevad. Vist oli see küll mitmes eestlaste maa osas kombeks, et saun köeti parajakraadiliselt soojaks ja laps nägi esmakordselt selle maailma valgust hämaras saunas.

Jaan Lattik. „Teekond läbi öö“ III, Ortoprint-Toronto 1955, lk. 261-262:

Jõudis siis pärale too 22. okt. 1878. a. sealt kaugelt, kaugelt Lõuna-Eestist, Võrumaalt, Karula kihelkonnast. Ja mõtelge, kui palju aastaid oli ta teel, et pidi mind üles otsima suure maakera teise külje pealt kogunisti. Ma läksin küll eelõhtul õigel tunnil sängi, et nüüd jään kohe magama ja ei kuulegi, kui külaline kaugelt astub tuppa. Puhkan hommikuni välja. Olid silmad mul vaevalt kinni vajunud ja esimesed sõõmud und võetud, kui löödi uks lahti ja maja alumiselt korralt kostis tugev laul. Ma uneski nagu kuulsin, et kusagilt kostub lauluhelinaid. Vist lapsed on seal raadio või grammofoni käima pannud. „Isake, tõuse üles, ei aita midagi,“ ütles minia. Ja parkrauhti kogu pere, poeg, lapsed ja minia, mul käsitsi kallal, et muudkui õnne ja õnne ja veel Jumala abiga neid aastaid juurde! Laulis mulle sünnipäevatervitusi Montreali segakoor Schelleri juhatusel. Vahva ja hästi väljakoolitatud koor. Kes noist lauljaist või ka mina ise ja mu pere oleks võinud mõnede heade ja nimekate aastate eest kas ilmsi või unenägudeski mõtelda, et vaat, 22. okt. 1953, siis oleme kõik kell 12 seal ja seal ning laulame ühele vanale sünnipäevalapsele hommikuserenaadi. On kõik Suure Looja ettenägelikus ja

tarkus, et ta meie silme eest kõik tulevased päevad ja aastad koos nende rõõmude ja valudega ära on peitnud ning ainult enda teada jätnud.

Jaan Lattik tähistas oma 75. sünnipäeva poja juures Torontos – T.K.

22. oktoobrit uue kalendri järgi peab Jaan Lattiku õigeks sünnikuupäevaks ka meie parim Jaan Lattiku tundja Hando Runnel:

Hando Runnel. Mõni lause Jaan Lattikust. “Kultuur ja elu” nr. 8, 1992:

Jaan Lattik oli Tammsaare eakaaslane, ainult pikaealisem. Ka tema sündis aastal 1878 (10. oktoobril vana kalendri järgi ehk 22. oktoobril uue kalendri järgi), suri aga pagulasena Rootsis suvel 1967 (27. juunil uue kalendri järgi). Päritolult oli ta Võrumaa Karula mees ja hingelaadilt talupoeg.

 

Koostanud Toivo Kotov

Silla talu, Lüllemäe küla, oktoober-november 2011